Ruhnu saar moodustab Liivi lahe keskosas asuva loode-kagu-suunalise aluspõhjalise seljandiku kõige kõrgema, veepealse osa. Seljandik on liustikulise tekkega voorelaadne moodustis. Iseloomulik on selle kuju asümmeetrilisus oma pikitelje suhtes: tema läänenõlv on laugem kui idanõlv, mis on olnud oluline ka Ruhnu saare arengu ja nüüdisilme kujunemise seisukohalt.

Ruhnus paiknes üks kahest praeguse Eesti alade kõige algelisemast navigatsioonimärgist – tulekorv. Rootsi admiraliteedi otsusega rajati sarnased viipemajakad ka Sõrve otsa ning Kolka neemele, et turvata laevaliiklust Liivi lahel. Ruhnu saare läänerannikule püstitati ülesvinnatava tulega puidust tulepaak 1646. aatal.
1757 ehitati Ruhnu idaküljel kõrguvale Haubjerre mäele (saare kõrgeim koht) uus tulepaak, mis aja jooksul lagunes. 1860 alustas tööd uus tuletorn, 32 m kõrgune kuuetahuline kollaseks värvitud tüvipüramiid.
1877 asendati see Prantsusmaal, Le Havre'i tehases valmistatud detailidest kokku pandud punase metallsilindertorniga. Läänemere piirkonnas on see arhitektuurilt ainulaadne ning seetõttu ka IALA arhitektuurimälestiste nimistus ja muinsuskaitse all.

Üle saja aasta töötanud metalltorn on tänaseni töökorras. Veeteede Ameti hallatav tuletorn on aastast 2004 mehitamata, kõrvalhooneid kasutab piirivalve.