Esimese maailmasõja ajal rajati hulk ajutisi puidust tuletorne (nt Paralepa, Norrby Vormsis), mis aga juba paarikümne aasta pärast kasutamiskõlbmatuks muutusid ning asendada tuli. Rida tuletorne (Ruhnu, Ristna, Sõrve jt) sai ka sõjas kannatada ning seega oli iseseisvunud Eesti Vabariigil küllalt tegemist, et tagada meresõidu ohutus oma vetes. Esimestel aastatel tegeleti olemasolevate meremärkida taastamise ja remondiga. Näiteks betoneeriti 1920.a Ristna tuletorn ja 1924.a taastati Virtsu ja Kübassaare tuletornid silindrikujuliste betoontornidena. Lisaks ehitati rida raudbetoonist tuletorne.

Kuni 1933. aastani ehitasid uusi raudbetoonist tuletorne erafirmad ja teenisid kopsakaid kasumeid. Seejärel hakkas Eesti Veeteede Valitsus neid rajama oma jõududega insener Armas Luige juhtimisel. Peamiselt saarte ja Haapsalu ümbruse elanikest koosneva ehitusmeeskonnaga rajasid nad järgnevate aastate jooksul veerandsada raudbetoonist tuletorni ja kümmekond puidust päevamärki.
Esimene selle meeskonna poolt rajatud tulepaak kerkis 1933.a suvel Manilaiule. Järgnesid 1934. aastal Paralepa ja Paslepa (Ramsi), Hobulaiu, Sõru liitsiht ning Lõu; Emmaste alumine ja Norrby liitsihi tuletornid 1935; Vergi, Letipea, Prangli lõuna- ja põhjatipus 1936.a, Juminda ning Mehikoorma 1937.a, Neeme (Ihasalu laht) 1938, Viimsi ülemine ja Pööriotsa Varbla lähedal 1939 ning Harilaiu ja Rukkirahu 1940. aastal. Tõsiseks saavutuseks Eesti majakaehituses oli Keri tuletorni kivist osa remont A. Luige meetodi järgi, mis lõpetati 1937. aastal.

1. jaanuarist 1941 läksid kõik tuletornid, meremärgid ja tulelaevad koos neid teenindavate laevadega NSVL Sõja-Merelaevastiku Hüdrograafia Teenistusele ehk muudeti sõjaväele kuuluvateks objektideks. Seoses tsiviilelanike evakueerimisega sõjaväebaaside ümbrusest tuli Osmussaare rootslastel kodusaarelt lahkuda. 12. juulil 1940 asusid nad elama Vormsile ja Põõsaspeale.

Alates 1950. aastast hakati NSVLs ellu viima tuletornide ja navigatsioonimärkide ehitamise programmi. Selle käigus rajati olemasolevate tuletornide juurde erineva otstarbega tehnilisi spetsiaalehitisi. Alates 1960. aastast varustati tuletorne elektrienergiaga ainult diislil töötavate automatiseeritud elektrigeneraatorite abil. Samal ajal alustati uute monoliitsest raudbetoonist tuletornide rajamisega. Uus tehnoloogia võimaldas ehitada erineva läbimõõdu ja kõrgusega silindrilisi, püramiidi- ja koonusekujulisi torne.
Uued tuletornid rajati Letipeale 1951, Osmussaarele 1954 (torni kõrgus 35 m), Naissaarele (45 m) ja Sõrve (52 m) 1960. Eksperimentaalkorras rajati Narva–Jõesuusse kokkupandavatest raudbetoonelementidest torn 1959. aastal.
Suur osa sel perioodil rajatud tuletornidest on üksteisele väga sarnased betoonist nelitahukad (näiteks Virtsu, Anseküla, Hiiessaare, Letipea, Kaavi jt).

Tallinna madalale 1970. aastal ehitatud tuletorn oli esimene kompleksselt automatiseeritud tuletorn NSVL-s, kus energiaallikana kasutati radioaktiivseid isotoope. Tuumajõul töötasid veel paljud meie tuletornid nõukogude võimu lõpuperioodil.