Saare asukad on olnud tuletorni vahid ja teised seotud teenistujad.

Viirelaid on meresõitjatele ammu tuntud orientiir, mis juhatab lõuna poolt tulijaile teed Viire kurgu kaudu Väinamerre. Viirelaiu ja Virtsu poolsaare vahelisse Viire kurku sisenedes oli vanal ajal kombeks lugeda meieisapalvet.

Viimaste andmete kohaselt seisis esimene hädapärane navigatsioonitähis (erepunane torn) Paternosteri (ld k meie isa) laiul juba aastast 1836. Uus puidust torn rajati 1857. aastal. Kuna puittorn vajas tihti remonti, siis otsustati ehitada uus metallist torn. 1880. aastal alustati torni, valvurimaja, sauna ning kütuselao ehitamisega; kompleks valmis 1881. aastal. Katlaplekist 10,5 m kõrgune torn koosnes kahest silindrist, mille vahele oli paigutatud keerdtrepp, mis ühtlasi tugevdas konstruktsiooni. Viirelaiu tuletorn on Eestis teadaolevalt vanim metalltuletorn.
Pärast Teist maailmasõda kõrvaldati tugevasti vigastatud tornilt toeribad ja malmkonsoolid ning torn kaeti väljastpoolt 10–12 cm paksuse betoonkestaga. 2002. aastal tuletorn remonditi. Tänapäeval on Viirelaiu tuletorn punase laternaruumi ja rõduga silindriline metalltorn. Riigile kuulub peale tuletorni veel tehnohoone, muud hooned on erastatud.

Tuletorn oli algusest peale plinktuledega. Selle jaoks oli olemas vastav pöörleva ekraaniga mehhanism, mis töötas kellamehhanismi põhimõttel: osutile kinnitatud raskus vändati võllile, mis alla vajudes pani kogu süsteemi tööle. Laterna pöörlevat ekraani käitasid raskuspommid. Et tuletorn oli suhteliselt madal, siis viidi pommidele suurema langemistee saavutamiseks sisemise silindri osa ligi kahe meetri sügavusele kivivundamendi sisse. Osaliselt on kirjeldatud mehhanism tornis säilinud tänapäevani.

Nõutava tule tagas tuletornis algul kahe tahiga Moris-tüüpi petrooleumilamp, alates 1898. aastast töötas süsteem atsetüleengaasil ja lõpuks elektritoitel. Elektrienergiat saab tuletorn praegu päikesepatareidest.