Eesti Saarte Kogu ja Püsiasustusega väikesaarte seadus
Eesti Saarte Kogu, lühidalt ESK, asutati 1992.aasta 5.detsembril.
ESK on avalikes huvides tegutsev juriidiliste ja füüsiliste isikute vabatahtlik ühendus. Eesti Saarte
Kogu esindab kõigi Eesti Vabariigi vetes asuvate saarte kogukondi, kust on ühingul liikmeid.
Tänase seisuga on ESK-l 20 liiget: Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa, Vormsi, Kihnu, Ruhnu,
Naissaar, Aegna, Prangli, Pakri saared, Osmussaar, Manija, Abruka, Vilsandi, Kõinastu, Kesselaid,
Kassari, Heinlaid, Vahase ja Piirissaar.
Ennekõike on mittetulundusühinguna tegutsev ja saarte koguikondi esindav organisatsioon
loodud just saarelise asustuse eripäradega seotud ühiste probleemide ja asustuse ning
kultuuripärandi säilimise toetuseks.
ESK-i kõige olulisemaks ja suuremaks saavutuseks tuleks lugeda Püsiasustusega väikesaarte
seaduse (VSaarS) projekti väljatöötamist 2003.aastal ning seadustamist 1.jaanuiarist 2004.
Kahjuks pole paljud eesti inimesed kuulnudki, et selline õigusakt eksisteerib. Samas on ta
väikesaarte jätkuvat asustatust ja tulevikku silmas pidades olulise tähendausega.
Selle seaduse § 3 alusel on riigi ja kohalike omavalitsuste eesmärgid püsiasustusega väikesaarte
haldamisel püsiasustuse taastamine, säilitamine ja arengusuutlikkuse toetamine;
omavalitsusliku suutlikkuse toetamine ja osalusdemokraatia suurendamine; püsielanikele
töökohtade ja toimetulekuvõimaluste loomine ning ettevõtluse toetamine; esmatähtsate
avalike teenuste (politsei- ja päästeasutused, joogivesi, post- ja elektronside, elektrivarustus,
transpordiühendus, alus-, põhi- ja keskharidus, sotsiaalabi) kättesaadavuse tagamine;saarte
elulaadi omapära ja rahvakultuuri järjepidevuse säilitamine;väikesaartele iseloomuliku
maastikuilme ja looduskeskkonna säilitamine ja kaitsmine ja püsielanike tegevuse ja huvide
sidumine territoriaalmere ja riigipiiri kaitse ning keskkonnahoiu riiklike vajadustega. Mitmete
eeltoodud eesmärkide järgimisega on meil aga avalikus sektoris piudevalt probleemid.
Suuresti ESK-i tõstatatud probleemide ajendil täiendati 2008.aastal väikesaarte seadust
mitmete sätetega, muuhulgas fikseeriti väikesaare püsielaniku määratlus, väikesaare Vabariigi
Valitsuse poolt vastavasse nimistusse kuulumise alused ja täpsustati saare kogukonda esindava
saare üldkogu pädevused. Muuhulgas seati § 5 väikesaare üldkogule volitusnorm kooskõlastada
väikesaare arengukava, üldplaneering, maakasutuse üldised põhimõtted, transpordiühenduse
arendamine mandri või lähima suursaarega, üldkogu reglement ja saarevanema valimise kord,
samuti teistele saarvalla või saarelise osaga kohaliku omavalitsuse üksuse põhimääruses
sätestatud küsimused.
Viimased, 2008.a. VSaarS muudatused olid seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt “peamiselt
suunatud osalusdemokraatia suurendamisele, uute riiklike töökohtade loomisele ning mõnedel
väikesaartel maaomandi avalikku või ühiskasutusse jätmisele.”
Osad meie riigi omavalitsused, täna teadaolevalt Viimsi vald ja Pärnu linn, kes tegelevad hetkel
üldplaneeringute menetlemisega, asunud VSaarS kõnesolevat sätet omavoliliselt ja vastuolus
seadusandja tahtele tõlgendama. See on selgelt vastupidisne Riigikogu kui seadusandja tahtele.
Pärnu Linnavalitsuse planeerijad on esitanud k.a. 15.aprillil, tähtajaga 15.mai, Manija saare
elanikele ja üldkogule arvamuse avaldamiseks Manija saare teemaplaneeringu Pärnu linna
üldplaneeringu koosseisus.
Väikesaarte kogukondade esindajatena ei ole me nõustunud Pärnu linna planeerijate
seisukohaga, milles väidetakse, et “et Saare üldkogu tagasiside üldplaneeringule käsitletakse
planeeringumenetluses Planeerimisseaduse mõttes arvamusena, olenemata Väikesaare
seadusest “ ja käesoleva kirjutise autor esitas selle seisukoha kirjalikult Manija saarel toimunud
Pärnu linnaplaneerimise ameti juhile 26.aprillil.
ESK poolt kinnitasime, et VSaarS on eriseadus ja sellest õigusaktist tulenevalt peavad kõik Eesti
Vabariigi ametiasutused, sealhulgas ka kohalikud omavalitsused seal seaduses toodud sätetega
arvestama. Mingit vastuolu VSaarS ja teiste õigusaktidega ei eksisteeri. Leidsime, et
ametnikepoolne tõlgendus, et VSaarS Planeerimisseaduse kontekstis ei kehti, on meelevaldne ja
põhjendamatu. Rõhuatsime must-valgel, et seaduste meelevaldne tõlgendamine, eriti
haavatavate väikeste kogukondade ning nende elukeskkonnaga seonduvalt, ei ole mingilgi juhui
demokraatlikus riigis tolereeritav ega vastuvõetav.
Juhul kui kellelgi on kahtlusi, mida pidas seadusandja silmas VSaarS § 5 lg. 1 toodud
“kooskõlastuse” sõna all, siis kehtiva VSaarS (SE1081) ametliku seletuskirja väljavõttes 2008.a.-
st, SE 1081 seletuskirja p.7 ehk § 5 mõtet lahti seletavas osas on kirjas : “ Seadusemuudatus
täpsustab, millised saare arengu jaoks tähtsad küsimused tulevad kooskõlastada üldkogus enne
nende vastuvõtmist vallavolikogu poolt. …… Oluline on, et üldkogu otsused langetatakse
kvoorumi kohalolekul. Ainult nii on võimalik tagada osalusdemokraatia objektiivsus ning
saavutada tasakaalustatud otsuseid eluliselt tähtsates küsimustes.” Seadusandja on eraldi
rõhutanud, et saare elutähtsad küsimused (sh üldplaneering) kooskõlastatakse saare üldkogu
poolt ja see on kohalikule omavalitsusele siduv.
Seepärast muudeti VSaarS § 5 teksti asendades sõnad „ära kuulamise“ 2008 aastal sõnadega
„kooskõlastuse andmine“.
Seega on meil kui väikesaarte esindajatel ja kogukondadel olemas seadusandja kui rahva järel
kõrgema võimukandja tahe oma seaduse näol, mida tuleb lugeda eriseaduseks ning mis peaks
prevaleerima teiste, riigi haldusprotsesse reguleerivate seaduste üle ning olema igapäevaselt
ametnike ning kohalike omavalitsuste töös arvestatud. Kahjuks see aga nii pole. Ei
Rahandusministeeriumi ega ka mitte Regionaal-ja põllumajandusministeeriumi ametnikele ei
sobi VSaarS sätestatud väikesaarte kogukondade osalusdemokraatia nõue.
Kõnesolev seadus näeb ka ette, et kaks korda aastas koguneb Vabariigi Valitsuse moodustatav
väikesaarte komisjon, mis siis aitab kaasa seaduses toodud eesmärkide saavutamisele ning
millise organi töösse on kaasatud nii vastutavad ametnikud kui saartega seotud kohalike
omavalitsuste esindajad kui ka iga väikesaare esindaja.
Viimaste aastate olukord on selline, et väikesaarte komisjon on ministri poolt regulaarselt kokku
kutsutud viimati 2019.a.novembris, seejärel 2021.a.oktoobris ja siis alles 2024.a. aprillis ja
suuresti ESK poolse meeldetuletuse tulemusena. Viimane komisjoni istung toimus 2024.a. 12
detsembril ja täna on 18.mai. Sellest kronoloogiast kumab selgelt läbi, et täitevvõimule on hane
selga vesi, mis seadusandja on kohustanud valitsusel teha. Tõenäoliselt pole mõnedele
ametnikkonnast meelt mööda, et lisaks igapäevasele rutiinile tuleks veel tegelda ka mingite
väikesaarte elanike ja kogukondade tõstatatud teemaga või mis veel hullem, hakata nendega
omi kavasid ja otsuste eelnõusid kooskõlastama. See pole aga tänases Eesti halduskorralduses
erandlik ja väikesaarte kogukondade teema.
4.mail 1933 kirjutab Saaremaa Teataja, et väikesaare Keinastu elanik: keinlane on ühtlasi ise
tootja, vabrikant ja tarvitaja. Raha vajab vajab keinlane vaid soola ja raua ostmiseks ja maksude
maksmiseks. Oleks võinud arvata, et sellel ajal ehk eelmise iseseisvumisperioodi keskel elati ikka
enamuses juba sõltuvuses rahast ja selle eest ostetavatest kaupadest ning teenustest. Aga nii
see väikesaartel ei olnud. See fakt tõendab, et väikesaartel saadi suuresti ise ja ilma riigi abita
hakkama. Kuid teisalt tähendas see ka oluliselt suuremat iseseisvust ja ise oma elu üle
otsustamise õigust ning vabadust. Ja elati üsna suures üksmeeles, ilma tülide ja suuremate
riidudeta, sest eksisteeris tugev külakogukond. Paljusid suuremaid töid tehti talgute korras,
sauna köeti ja külastati külakorda mööda ning samamoodi oli lugu ka koduõllega. Samas
Saaremaa Teatajas on ka kirjas, et saarele juhuslikult sattunud riigi esindajatel, kes tulid harva
kohaliku elukorralduse vastu ja maksude õige tasumise vastu huvi tundma, oli parem omada
ujumisoskust, sest saarerahvas väga sellist nuuskimist ei sallinud.
Soovides hoida veel vähegi säilinud väikesaarte elukorralduse pärandit ja elu nendel saartel, on
möödapääsmatu tagada seal elavate kogukondade otsustusõigus oma saare elukorralduse ja
tuleviku üle. Ennekõike see oli ka VSaarS välja töötamise ajendiks ja seadustamise eesmärgiks.
Lõppeks jääb küsimus, kusmaal on piir põlisrahva ehk põlvkondade kaupa ühte maa-ala asustanud
,,pärismaalase” (loe:põliselaniku) õigus otsustada omaenda kogukonna ning maakasutuse tuleviku üle, kus piir kunstlikult
kokku klopsitud suurvaldade või riigi keskvalitsuse otsustusõiguse vahel. Meil Eestis on asjad paigast ära.
Riigi valitsemine ja võim on liigselt tsentraliseeritud, kohalikud inimesed võõranduvad seetõttu oma
riigist, kaotatud õigused oma kogukonna saatuse ja elukorralduse üle otsustada, kaotab ära ka vastutuse
ning lõikab läbi oma maaga seotud juured. Viimane samm selles vales suunas oli viimane haldusreform,
mis jätiis küll mõnedes kohtades alles osavallad, aga viimased kahjuks ilma igasuguse
otsustuspädevuseta.
Jüri Lember
Eesti Saarte Kogu eestseisuse vanem