Eelmise nädala neljapäeval, 9.aprillil, kohtusid Tallinnas Merendusnõukoja ja Eesti Saarte Kogu eestseisuse kutsel Eesti tunnustatud kalandusteadlased TÜ Mereinstituudist ja Eesti Maaülikoolist ning rannkalurite esindajad Saarte Kalandusest ning Liivi Lahe Kalanduskogu MTÜ.
Kohtumise eesmärgiks oli üheskoos jõuda konsensuslikule arusaamisele, mis võimalused on pidurdada Eestis traditsioonilise randluse ja ennetada viimasega seotud rannakalapüügi
hääbumist, samuti tuvastada, mis on käesoleva ajani viltu läinud. Arutelu käigus käidi läbi enamus teadaolevaid kitsaskohti, miks on viimastel aastatel vaja olnud riigi poolselt keskenduda järjest uutele rannikumere kalavarude kaitse meetmetele, mis omakorda kanduvad üle kutseliste rannakalurite kalapüügi võimaluste piiramisele, seda nii erinevate püügipiirangute kehtestamise näol või ka täiel määral mingit tüüpi püüniste keelustamise kaudu.
Veelkordselt sai kinnituse, et peamised rannikupiirkonna vete kalavarude vähenemise põhjused ei peitu kutseliste kalurite väljapüükides ja tegevuses, vaid pigem meie rannikule ja saartele mitteomase võõrliigi kormorani sisuliselt takistamatus ning looduslikku toiduahelasse mittesobivas ekstensiivses paljunemises, aga ka hallhülge populatsiooni ebamõistlikus suuruses. Lisaks harrastuskalapüügi kontrollimatus vohamises.
Euroopa Liidu toetused meie rannakalandusele on olnud küll tänuväärsed, aga pikas perpektiivis suunatud randluse kui rahvuskultuuri olulise osise hääbumisele, sest eelistused on rannakaluri püügimahtude ja -vahendite vähendamisele, samuti selle osa eluslooduse ülemäärasele kaitsmisele ning seeläbi arvukuse kasvule, kes pole olnud kohalikus looduskeskkonnas mitte kunagi lähiminevikus nii suurearvulised ega seeläbi ka mitte konkureerinud toiduahelas ei inimeste kui ka meie piirkonnale tavapäraselt omase looduskeskkonna liikidega. Seniste kutseliste kalurite püügivahendite koondamine vähemate kalurite kätte leiti olevat samuti rannakalurite kogukonnale vastuvõetamatu meede kuna sunnib kasutama nn.kalasulaseid ja teisalt paljusid mehi loobuma rannakaluri ametist kuna ei suudeta sedavõrd suure töömahuga, mis lisanduks enam hakkama saada. Oldi nõus, et tuleks rannakalandusest kaotada nn.ostetavad ja müüdavad osakud ja ennistada puhas ajalooline püügiõigus.
Koos leiti, et harrastuskalapüük on väljunud riigi kontrolli alt ja ammu juba pole teada, kes ja kui palju Eesti rannikumeres lisaks omaenda randlasele kala püüab, samuti see, kuhu kõik see väljapüük edasi satub. Suurusjärk 114 tuhat harrastuspüüdjat koos 15kg ahvena igakordse väljapüügiõigusega on liig, mis liig kuna on selgunud, et mitmetes piirkondades ei püüa, ennekõike võõramaised kodanikud, kala mitte isiklikuks otstarbeks vaid puhtalt äriks. Teadlast poolt on tehtud riigile ettepanekuid, kuidas taolist põhjendamatut harrastuspüüki ohjata, sealhulgas kalastuskaardi sisse viimise ettepanek, kuid riigil pole olnud huvi seda võimalust kasutada.
Kõike eeltoodut täiendavalt täpsustades koostatakse lähima kuu jooksul väga selged suunised Eesti randlaste ajaloolise ja traditsioonilise kutsetegevuse kaitseks, mille mittearvestamisel on selge oht meie elu-ja looduskeskkonna kõige ohustatuma liigi – Eesti noore rannakaluri ameti kadumisele. Tuleb mõista, et kohalik rannakalur on meie iga ajahetke julgeolekugarantii merel, meie merekeskkonna ja looduse seisundi adekvaatseim asjatundja ning elusa rahvuskultuuri võõrandamatu pärisosa.
Viitseadmiral Tarmo Kõuts
Merendusnõukoja president
Kapten Jüri Lember
Eesti Saarte Kogu eestseisuse vanem